Henry Cejudo rekordid maadluses: riiklikud meistrivõistlused, maailmameistrivõistlused, olümpiamedalid ja palju muud

9. mai 2020; Jacksonville, Florida, USA; Henry Cejudo (punased kindad) enne võitlust Dominick Cruziga (sinised kindad) UFC 249 ajal VyStar Veterans Memorial Arenal. Kohustuslik allikas: Jacen Vinlow – USA TODAY Sports
Henry Cejudo on maadlejate suuruse sünonüüm. Endine olümpiavõitja on saavutanud muljetavaldava maadlusrekordi, mis hõlmab nii riiklikke tiitleid kui ka maailmameistrivõistluste tiitleid ja palju muud. Sukeldume Henry Cejudo maadluskarjääri üksikasjadesse, uurides tema saavutusi, autasusid ja pärandit.
Henry Cejudo sündis 9. veebruaril 1987 Los Angeleses Californias. Ta kasvas üles Los Angelese lõunaosas ja alustas maadlusega seitsmeaastaselt. Tal ei läinud kaua aega, kui ta oma ande ja kire spordiala vastu ära tundis.
Keskkoolis käis Cejudo Maryvale'i keskkoolis Phoenixis Arizonas, kus ta oli kolmekordne Arizona osariigi meister. Seejärel võistles ta riiklikul tasemel, võites kaks juunioride meistrivõistlust.
Cejudo jätkas oma muljetavaldavat maadluskarjääri seenioride seas, võites aastatel 2006–2008 kolm järjestikust USA meistrivõistlust. 2007. aastal võitis ta Pan-Ameerika mängud, kindlustades endale staatuse maailma parimate maadlejate hulgas.
Cejudo jätkas oma rahvusvahelist edu, võites 2008. aasta Pekingi olümpiamängudel kuldmedali, saades olümpiaajaloo noorimaks Ameerika maadlejaks, kes on võitnud kuldmedali. Ta võitis kuldmedalid ka 2007. aasta Pan-Ameerika mängudel ja 2008. aasta Pan-Ameerika meistrivõistlustel.
2009. aastal võitis Cejudo maadluse maailmameistrivõistlused, saades esimeseks Ameerika maadlejaks, kes võitis samas kaalukategoorias nii olümpiamängudel kui ka maailmameistrivõistlustel kulla. Finaalis alistas ta Jaapani maadleja Tomohiro Matsunaga ja võitis kuldmedali.
Cejudo olümpiaedu ei peatunud Pekingis. Ta kvalifitseerus 2012. aasta Londoni olümpiamängudele kaalukategoorias kuni 121 naela (59 kg), kuid kahjuks ei suutnud ta oma kuldmedalit kaitsta, teenides vaid aupronksi.
Tema olümpiamedalid kahes erinevas kaalukategoorias on aga haruldane saavutus, mille on ajaloos saavutanud vaid käputäis maadlejaid.
Pärast 2012. aasta olümpiamänge loobus Cejudo maadlusest ja pööras tähelepanu MMA-le. Ta debüteeris 2013. aasta märtsis ja tal oli muljetavaldav seeria, võites oma esimesed kuus matši järjest.
Cejudo tõusis kiiresti MMA maailma edetabelis ja sõlmis 2014. aastal lepingu UFC-ga. Ta jätkas vastaste domineerimist ja esitas lõpuks 2018. aastal Demetrius Johnsonile väljakutse tiitlile.
Šokeerivas matšis alistas Cejudo Johnsoni ja võitis UFC kergekaalu meistrivõistlused. Ta kaitses edukalt oma tiitlit TJ Dillashawi vastu, seejärel liikus kaalukategoorias kõrgemasse kategooriasse, et kohtuda Marlon Moraesiga vaba bantamkaalu tiitli nimel.
Cejudo võitis taas ja tuli meistriks kahes kaalukategoorias, võites bantamkaalu tiitli. Enne pensionile jäämist kaitses ta oma bantamkaalu tiitlit viimases matšis Dominick Cruzi vastu. Siiski on ta juba teatanud oma naasmisest matšis Aljaman Sterlingi vastu.
Himakshu Vyas on ajakirjanik, kellel on kirg tõe paljastamise ja kaasahaaravate lugude kirjutamise vastu. Toetades Manchester Unitedit kümme aastat vankumatult ning armastades jalgpalli ja vabavõitluskunste, toob Himakshu spordimaailma ainulaadse vaatenurga. Tema igapäevane kinnisidee vabavõitluskunstide treeningute vastu hoiab teda vormis ja annab talle sportlase ilme. Ta on UFC „The Notorious” Connor McGregori ja Jon Jonesi suur fänn, imetledes nende pühendumust ja distsipliini. Kui Himakshu parasjagu spordimaailma ei avasta, armastab ta reisida ja süüa teha, lisades erinevatele roogadele omaenda hõngu. See dünaamiline ja sihikindel reporter, kes on valmis pakkuma erakordset sisu, on alati innukas oma mõtteid lugejatega jagama.